KÕIK on korras. sain füsa ilustikenasti ära lahendatud, probleemi pole ( :
Pigem tahaksin kirjutada hoopis teistel teemadel, jh sinna kuulub ka kool aga siiski.
See kõik on jube, eksamid,katsed, KT-d. ma olen see veerand õppind nagu segane lisaks sellele enne juulikuud me ei puhka mis on veel toredam. Homme on mul esimesed katsed (ei ma pole üldse närvis ja kohekohe hakkan ka kordama). Ma tõesti tunnen et kogu see koolijama lisaks see mis bitchide käitumine meil klassis toimub, kopa viskab ette juba. Ma ei hakka siin kedagi otseselt mainima, pean ka sellega nõustuma, et meil on klassis ka vägaväga toredaid inimesi, Ja veel et vanemad sellise pinge peale panevad, sõbrad aegajalt näkku panevad -
Ma tõesti tunnen et mina hakkan murduma. ma tõesti võiksin öelda et ma olen tugev, olen alati olnud. See on olnud nagu minujaoks enesestmõistetav ja tavaline, mitte midagi erilist. Aga praeguses elu punktis ma tõesti ei jaksa, ma ei suuda, ma ei taha. Ma püüan nii kohutavalt, ma tahan et kõik oleks hästi aga lõpuks on ikka ja alati see et kõik kukub nii halvasti välja. Ja päris tihti jääb mulle mulje et mina teen kõike halvasti, mina olen see halb inimene, ma tean et ma ei peaks nii mõtlema. siiski nii ma tunnen. Ma tahan olla see kes ma kunagi olin, ma tõesti ei saa võrrelda seda inimest kes ma praegu olen sellega kes ma olin. Nii suur vahe on, ma olin üks õnnelikumaid inimesi ainult naeratsin, koguaeg positiivne, ma arvan et ei olnud just väga palju kordi kus ma ei naeratanud. Enamus seda aega ei mäleta ega teagi ja sellest polegi hullu. Tahaks killukest sellestminast tagasi, kõik oli niilihtne, nii hea, no worries. See et ma heas tujus olen ja naeratan ei tähenda et mul kõik nii korras on ja et ma õnnelik olen, teil enamusel pole aimu ka mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen. Üldse ma olen muutunud nii kinniseks ja üsna tihti olen ma väga eemalolev. Mul tuleb mingi blokk ette, kus ma ei suuda end teatud moel avada ja see ajab mind ennast närvi ja ma ei ole rahul sellega. Ma peaksin ise ennast muutma, endaga vaeva nägema et olla selline olla nagu ma tahan, see on kuradima raske ja hetkel pole mul seda aegagi et ssellele keskenduda. Muidugi olen ma ikka õnnelik, on palju hetki mis mind õnnelikuks teeb ja naeratama paneb, seda kindlasti. Millal muutus elu nii keeruliseks ja arusaamatuks ? liiga tihti tunnen ma et ma ei saa iseendastki aru, viimaselajal on küll see paranenud aga vahepeal ma ei mõistnud iseennast üksraaski. Samuti mu perekond, mult nõutakse,õiendakse, karjutakse- elan üle selle aga liiga palju on neid kordi kus ma tunnen et teatud inimesed mind maha teevad ja panevad mind tundma reaalse veana. Vahest ma tahaks lihtsalt jooksu panna. Aga ma ei saa see on minu pere ja ma pean leppima sellega. Loomulikult ma armastan teid kõiki aga jh.. ma ei oskagi seletada seda olukorda, väga keeruline.
Kui koolis vaidlused ja enamusajast lihtalt mõttetud arusaamatused on. ma enamus kordi ei võta sõnagi, mõtlen küll et tra elus on palju hullemaid asju kui nt selle pärast tülli minna ja teisele kõrri karata kui hea elu tal on. muud vist neil teha pole, võiks nagu vähekegi oma vanusele vastavalt käituda. ma ei mõtle siin kedagi solvata ega midagi halba teie kohta aga see ajab tõesti närvi. nüüd veerandi lõpp ka ja mulje jääb küll et osad inimesed ei tee mitte midagi ja lihtsalt kingitakse neile need kolmed mittemillegi eest. Mille kuradi pärast pean siis mina vaeva nägema? Ühe klassiõe kohta tõesti ütlesin venekeele õpetajale kes oli kahevahel kas panna kask või kolm. Kui inimene ainult puudub, pole mitte midagi teinud/ega vastanud siis mille pärast peaks talle selle kolme panema,mida on ennem küllaltki tehtud. Õpetaja küsiski, mina ütlesin et see on teiste suhtes ebaaaus kui meie näeme vaeva ja pingutame ja õpime siis on ta seda kahte väärt küll, äkki siis järgmine kord pingutab ka. Ma ei kujuta ette kes seda lugeda võib ja millist peapesu ma saada võin, või kurjapilguga vaatamist. ma ei taha siin halada ei kooli ega selle kohta kui keeruline elu mul on, ei ma ei taha aga ma lihtsalt pidin ennast kuskil välja elama. Ausalt mind ei huvita mis eriti mu klassikaaslased võivad arvata, meil kõigil on oma arvamus ja las see nii ollagi.
Täna võtsin koolist vaba päeva et korrata ja õppida,siiamaani seda veel teha pole jõudnud, kohe kui sellega siin lõpetan hakkan pihta kah.
Ma siiralt loodan et ma saan hakkama kõigega ja kõik saab korda. Ning vb kui kõik see jama on läbi,leian ma ka iseendas selgust. Homme on reede ja pärast katseid i'm just gonna have some fun.
tsauki.
